Vaba kunstiteaduse eest! Avalik kiri

​

Käesolev avalik kiri on suunatud eelkõige Eesti Kunstimuuseumile, aga ka Eesti Kunstiakadeemiale ja laiemale avalikkusele, et tõstatada küsimus selle kohta, milliseid põhimõtteid ja väärtuseid edendatakse riiklikes kultuuri- ja haridusasutustes, sealhulgas lektor ja kuraator Anders Härmi poolt.

Professionaalne kunstiõpe?

Meie, Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse tudengid, puutusime Anders Härmiga kokku eelmisel semestril moodsa kunsti ajaloo loengute raames. Tema õpetamismeetodid on kohati ebakonventsionaalsed, ja mitte heas mõttes. Esimeses loengus luges Härm loengu vältel maha terveid lehekülgi oma raamatust “Allumatud kehad”. Kuigi enda uurimisalast rääkides on loogiline toetuda oma tööle, ei tähenda see, et õppejõud peaks seda tudengitele sõna-sõnalt tsiteerima. Üks asi on raamatus mõne nähtuse kirjeldamine, hoopis teine asi aga millegi õpetamine loengusaalis. Mis põhjusel peaksid tudengid loengus viibima, kui võiksid sama hästi lektori raamatu, mille ta ühtlasi ainsaks lisalugemiseks andis, kodus läbi töötada?

Järgmise loengu jooksul kasutas Härm kolmel korral tehisaru poolt toodetud videoid, et selgitada tudengitele kunstiliikumisi. Oli väga veider kogemus vaadata videot, kus robothääl eksib isegi lihtsate nimede hääldusega, ja samal ajal on õppejõud kõrval vait, tegemata parandusi või lisamata konteksti. Me kõik teame, et tehisintellekt võtab aina rohkem tööd enda peale, kuid seda nii avalikult teha jätab labase mulje. Taaskord tekkis küsimus, et kas me ei võiks siis samahästi seda teemat kodus arvuti taga õppida?

Roheline muuseum?

Tehisintellektiga seostub ka käesoleva kirja teine probleemkoht ehk Härmi kureeritud näitus “Galatea triumf. Kunst tehisaru ajastul” Eesti Kunstimuuseumi peafiliaalis KUMUs, mis nimetab end “roheliseks muuseumiks” ja on Green Key[i] märgise omanik. Arvestades, kui palju ressursse kulub tehisintellekti arendamiseks ja tööshoidmiseks, tekib küsimus, kas muuseumil on ikka õigus vastavat märgist omada?

2025. aastal kulus andmekeskuste serverite jahutamiseks 312,5 kuni 764,6 miljardit liitrit magevett[ii]. Ligikaudu sama palju pudelivett tarbivad kõik maailma elanikud aasta jooksul. Nn „globaalse lõuna“ riigid on riskitsoonis, kuna järelevalveinstitutsioonide puudumise tõttu on korporatsioonidele soodne rajada megakeskusi just sinna piirkonda, kurnates seejuures kohalikke eluks vajalikke loodusressursse. 

Lisaks pidevatele elektrikatkestustele jääb peamiseks probleemiks veetarbimine. Ülemaailmne veeökonoomika komisjon on koostanud raporti, millest selgub, et enam kui pool maailma toidutootmisest satub järgmise 25 aasta jooksul ohtu kiiresti süveneva veekriisi tõttu. Suured IT-ettevõtted – Google, Amazon, Microsoft ja teised – ei avalda tegelikke tarbimismahte, samal ajal kui kohalikud elanikud kannatavad; mõnes piirkonnas on see juba sundinud kümneid inimesi mõtlema ümberasumisele perspektiivide puudumise tingimustes. Liigne tarbimine on juba viinud mitme jõe kuivamiseni piirkonnas. 

Näituse „kuraatoriteksti“ on kirjutanud tehisintellekt ning seda saab lugeda KUMU veebilehel. Ekspositsioonis on ka vähemalt üks interaktiivne teos, mis kasutab tehisintellekti nö live režiimis ehk on eriti energiakulukas. Me ei kahtle, et KUMU kui institutsioon ja Härm kui kuraator omavad nendes küsimustes piisavat kompetentsi. Meie küsimus on: miks ei kaasne ei kuraatoriteksti ega ka näitusega viidet tehisintellekti kahjustavale mõjule kliimale, loodusele, inimestele? Siinkohal toome eraldi esile, et EKM keskkonnahoiu tegevuskava raames valmis ka näituse materjali-, transpordi- ja energiakulu ning trükiste ja jäätmetekkega seotud heitkoguseid mõõtev süsinikukalkulaator[iii]. Nõuame, et KUMU avaldaks näitusega ,,Galatea triumf” tekkinud heitkoguste andmed, mis arvestaks ka live-teose jätkuvat energiatarbimist.

Agressiivne retoorika?

Lisaks tööle riiklikes kultuuri- ja haridusasutustes on häirivalt silma jäänud ka Härmi vastuolulised sõnavõtud riiklikus meedias. Näiteks hiljuti kirjutas ta, viidates sõnavabadusele, Kris Kärneri ja Martin Ehala kohta: “mõlemad tuleks tõmmata mune pidi lauda lakke ning ühe matšeetelöögiga vabastada neli kera etnotsentrismi raskest kandamist.“[iv] Samas artiklis ta nii taunib vägivalda kui väljendub ise vägivaldselt. Pooldame sõna- ja meediavabadust ning ei kaitse Kärnerit ega Ehalat, kuid küsime siiski, millise eeskuju annab selline kõnepruuk noortele tudengitele, keda ta õpetab ja kes neid artikleid samuti loevad? Lähtudes liberaalse filosoofia ühest nurgakivist, John Stuart Milli sõnastatud „kahjupõhimõttest“: kas õppejõu sõnavabadus ei peaks olema piiratud tudengite vabadusega õppida hirmuvabas õhkkonnas?

Avaliku meedia kõrval on läbi aastate toodud esile ka Härmi agressiivset retoorikat sotsiaalmeedias, mis tema positsiooni ja jälgijaskonda arvestades ei ole eraelusfäär. Näiteks on ta seal ise tunnistanud, kuidas tal tuli „kutsuda füüsilise noomitusega korrale“ üks festivalikülastaja: „Ainus millest päriselt kahju on, et ta kukkus ebaseaduslikult hõivatud tooliga ise pikali enne kui minu rusikas tema õnnetut sihverplaati tabada jõudis.“[v] Sealsamas rõhutab ta oma teaduskraadi („fuck you, sinu jaoks olen ma ikkagi DOKTOR Munn, eks ole, pea meeles“), mis tekitab uue küsimuse, kas kraad legitimiseerib üleolevuse ja agressiivsuse?

Kokkuvõte 

Selle kirja üheks eesmärgiks on eelkõige see, et Eesti Kunstimuuseum kui sihtasutus reageeriks olukorrale ning annaks kriitilise hinnangu näitusele „Galatea triumf. Kunst tehisaru ajastul” ja selle kujundusele ning sisule. Samas soovime algatada diskussiooni akadeemilise kunstihariduse põhimõtetest ning tasakaalustatud, tulemuslikust ja turvalisest õpikeskkonnast.
Nii rahvusvahelises kui kohalikus meedias on tehisintellekti teemadel ilmunud mitmeid analüüse, aga ka tehisintellekti tippettevõtete endiste ja praeguste töötajate avalik kiri „Õigus hoiatada täiustatud tehisintellekti eest”[vi]. Nii on ka meil õigus hoiatada nii sellega seotud ohtude eest kui tõstatada küsimusi avalikus sfääris tegutsevate institutsioonide ja isikute kohta, kes kujundavad oma sõnas ja teos meie kõigist ühist väärtusruumi.
Avaliku kirja pidulik esmakordne esitamine koos sellega kaasneva performanciga toimus Tartu Kunstimajas, Kunstimaja Konvergentsi ürituse raames 10.05.26.

[i] Green Key rahvusvaheliseks eestvedajaks on FEE ehk Foundation for Environmental Education. Green Key pakub turismiettevõtetele tegevusmudelit keskkonnahoiu ja kestliku mõtteviisi arendamiseks oma ettevõttes. Kõrge taseme keskkonnahoius tagavad tegevuste dokumenteerimine, erapooletu auditeerimine ja paikvaatlused. Külastajatele annab Green Key märgis teadmise, et ettevõte on pühendunud keskkonnamõju vähendamisele. Green Key programm aitab kaasa ÜRO Säästva Arengu Eesmärkide 2015-2030 saavutamisele.
[ii] The carbon and water footprints of data centers and what this could mean for artificial intelligence, Alex de Vries-Gao, Science Direct, 2026
[iii] https://kestliknaitus.ekm.ee/ 
[iv] Eluterved etnotsentristid, Anders Härm, Sirp, 6.03.2026
[v] Kuvatõmmised allakirjutanute käsutuses
[vi] https://righttowarn.ai/

ALLA KIRJUTANUD: 

Villem Saar, kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute 2. aasta tudeng
Kaisa Linn, kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute 2. aasta tudeng
Senja Savtšenko, kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute 2. aasta tudeng
Ilja Jakovlev, kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute 2. aasta tudeng
Silvia Seppel, kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute 2. aasta tudeng