Essee. Karja kiriku ja Padise kloostri kiriku konsoolide ikonograafia võrdlemine
I. Karja kiriku ja Padise kloostri kiriku raiddekoorist
Karja kiriku arhitektuuris üks kõige silmapaistvam aspekt on selle rikkalik raiddekoor. Nii rikkalike vormide välja kujunemine sai võimalik ilmselt tänu kohalikule materjalile - pehmele dolomiidile, millest on valmistatud suurem osa Saaremaa kirikute raiddekoorist üldisemalt. Karja kiriku raiddekoori peetakse tavaliselt gooti stiliiks, aga vaadates mõnete sekundaarsete dekoratiivelementidele mõjuvad nad rohkem romaanipäraselt. Karja kiriku raiddekooris on kaks selgelt erisatavat ikonograafilist programmi: naturalistlik (botaanilised motiivid) ja pühakute ning teiste inimfiguuride kujutamine (nt Katariina ja Nikolause gruppid).
Padise kloostri kirikus raiddekoor näeb välja lihtsamalt ja tagasihoidlikumalt kui Karja oma. See võiks olla seotud tsistertslaste põhimõtetega, millest üheks oli üldine mõõdukus mis väljendas ka nende kloostrite arhitektuuris. Teiseks põhjuseks võiks olla meistrite tase. Kui Karja kirikus kohtusid mitu ehitustraditsiooni (oletavalt Karja kiriku raiddekoori valminud meistrid olid seotud nii Tallinna kui ka Ojamaaga), siis Padises raiddekoori ilmselt tegid kohalikud provintsiaalsemad meistrid.
Padise kohta on keeruline öelda, milline ikonograafiline programm sinna oli algusest peale mõeldud, siin puhul on mõtet rääkida isegi mitmetest väikestest ikonograafilistest programmidest. Selge aga nende programmide peamine sõnum: munkadele olid need kujutised nende pattude ja halvaga sisemise võistluse meeldetuletamiseks.
II. Looduse kujutamine Karja ja Padise kirikute konsoolide ikonograafias
Taimedele ja loomadele tähendusi omistamine ja neid allegooriliselt kujutamine on omapärane klassikalise gootikale. Karja kirikus see visuaalne programm esineb kõigepealt botaanilises dekooris mida võib leida näiteks kiriku poolsambade baasidel, kapiteelidel aga ka samdade baaside juures olevatel miniatuursetel konsoolidel.
Karja kiriku raiddekooris taimede kujutamine ei olnud juhustlik või ainult esteetilise eesmärgiga. Siin on dolomiidist välja lõigatud reaalsed taimeliigid millel olid nii füüsilised kui ka vaimsed funktsioonid ja tähendused. Kujutati näiteks palju ravimtaime milles saab näha paganlike ja kristlike traditsioonide kokku sulamist. Ühel sellisel pikihoones oleval miniatuursel konsoolil on kujutatud näiteks kitsapea kellel on suus puuoks. Teisel konsoolil, mis asub kohe pikihoone alguses põhjaseinal on suuremal skulptuurigriuppil kujutatud muuhulgas ka roos mis kristlikus tähenduses oli vaikimise ja alistuvuse sümbol.
Padise kirikus on tihti korduv botaaniline arhitektuurne element on tammeoks kolme haruga. Seda motiivi me näeme kolmel erinevatel konsoolidel, mis tähendab, et selle detaili tähendus oli piisavalt oluline, et seda mitu korda kopeerima. Arvatavasti tähendab see seal pühakust ja igavikku. Oluline on ka oksade arv - 3, mis viitab püha kolmainsusele.
Karja kirikuruumis leidub veel taimeliike. Kõige rohkem seal esineb pirni ja kassitappu. Kassitapp aitas põletushaavu ravida, selle taime sümboolsest tähendusest ei ole aga midagi teada. Pirn oli keskajal lihakssaamise sümbol ja Karja kiriku dekooris tähistavad pirnilehed eelkõige Kristust, armu ja kirikut.
Üldiselt taimsete motiividega dekoor viitab gootikas eelkõige paradiisi aeda ideele, seega tihtipeale kohalike taimeliikide kõrval võiks olla kujutatud ka mõni ebaharilik lill või puu, näiteks laialt levinud gooti arhitektuuris viinapuu motiiv, mis viitas otse Kristusele, või palmide oksad mis tavaliselt tähendasid Jeruusalemma linna ja pühakute võitu märtrisurma kannatuste üle. Karja kirikus sellist palmi lehti võiks kohata näiteks Püha Katariina kuju käes. Kui viinapuu sümboliseerib Kristust, siis põldvaher, mida saab ka kiriku interjööris kohata on Maarja taim. Nikolause grupi kogudusepoolsel küljel on samuti viinapuu, koori poolel aga akantusesarnaste lehtedega puju. See on ülivõimas ravimtaim, mis aitas nii mürgituse kui hammustuse vastu. Ka see taim kuulub Maarja sümbolite hulka.
Padises aga peale taimedele võib kohata ka rohkem loomakujutisi. Põhjaseina idaaknast teisel konsoolil on kujutatud lõvidepaari. Selle tähendus on arvatavasti halba ja hea vaheline igavene võitlus, mis on eriti asjakohane just kloostri arhitektuuris, kuna viitab munkade sisenemise võitlusele pattudega. Sellesama konsooli külgedel on kujutatud ka ükssarviku ja hirvesokki. Kristlikus tähenduses seostati neid samamoodi kahepoolse loomusega, ehk siin kordub hea ja halba narratiiv.
Põhjaseina kolmanda konsooli külgedel (ja osaliselt ka konsooli peal) on kujutatud ka koera ja ahvi. Selle stseeni tõlgendamine on lahtine, ja mõnede tõlgendamise kaudu võivad nad kujutada veel antiikajastust tuntud lugu ahvist peegliga, kus ahv on inimese hinge allegooria kes on nii kinni meelises maailmas, et ei märka kui teda tabab surm (erinevates tekstides surma allegoriana on karu, koer või jahimees). Seega koera kujutis sel juhul võikski tähendama surma või pigem meeldetuletamist sellest. Sama tõlgendamise poole sobib ka samal konsoolil olev teine loom - jänes. Teda kristlikus ikonograafias seostatakse surma jahiga, kus hunt või koer on surm ja jänes on inimese hing kes üritab surmast põgeneda.
Karja kiriku ikonograafias taimemotiividel on selged funktsioonid ja tähendused. Samuti traditsiooniliste “kristlike” taimede kõrval eksisteerivad ka kohalikud ravimtaimed mis on seotud rohkem paganliku maagiaga. Padises, nii loomade kui ka taimede kujutised on allegoorilised ja nende moraliseeriv tähendus on pigem suunatud sisse - kloostris elavatele munkadele, vastandina Karjale kus ikonograafiline programm on rohkem õpetlik ja jutluslik ning suunatud just kogudusele.
III. Patu kujutamisviisid Karja ja Padise kirikute konsoolidel
Karja kirikuhoonesse sisenedes esimene skulptuurigrupp mida märkad asub põhjaseinal vööndkaare konsooli peal. Keskaegsetes (veel katoliikletes) kirikutes oli palvejate vahel selge sooline eristus, mis jätkas ka kiriku arhitektuuris. Mehed olid kiriku sisenedes suunatud parema poole ja naised vasaku poole. Seda eristust saab välja lugeda ka selle esimese vööndkaare konsoolide ikonograafiast.
Põhjaseina konsoolil kujutatud skulptuurigrupp kannab sõnumit, mis taunib kuulujuttude levitamist ja võõraste inimeste eluviiside üle arutlemist. Keskaegses kultuuris väärtustati alandlikkust ning keskendumist iseendale ja oma pattudele. Otsevaates on kujutatud saare naist. Kaunistustega põll ja suure hoburaudsõlg viitavad jõukamasse ühiskonnakihti kuuluvale naisele. Peidetud juuksed ja pealinik osutavad abielunaise staatusele. Naise figuuri kõrval seisab profiilis kujutatud mees, tema lühikesed juuksed ja habeme puudumine viitavad, et ta pole abielus. Mees on end tihedalt naise vastu surunud ning nende käed on omavahel põimunud. Tähelepanu tõmbab ka mehe käsi, mis puudutab naise lõuga, kõrgkeskaja kunstis viitab see armumängudele. Sel juhul on mehe hing patune, sest kuna ta ei ole abielus, lipisteb ta abiellunud naisega.
Teise tõlgendamise kaudu võib oletada, et naise lähedal olev figuur on hoopis teine naine kes esimesele naisele midagi sosistab kõrvale. Tema tagant on kurat, kes näitabki, et tänu oma “pikale keelele” tema hing on nüüd patune. Kuradi kohalviibimine antud stseenis on pigem moraliseeriva kui maagilise tähendusega.
Konsooli teisel küljel on kujutatud figuuri, kes seisab suurema (proportsioonide mõttes) roosi all, mis viitab varem mainitud vaikimise ja alistumise sümbolile (lad.: sub rosa). Tema pea peal on kate ning nägu on rahuolus. Võiks oletada, et tegemist on vaikimiskohustusega.
Pattudest hoidmist leiame ka ühelt Padise kiriku konsoolilt. Põhjaseina idapoolt teise konsooli küljel on kujutatud meest, kes hoiab oma kättes (säilinud fragmentaalselt nii et, oletavalt) kannu ja kaussi, mis viitavad joomarlusele või prassimisele. Prassimine oli vastuolus tsistertslaste mungatõotuste ja elukorraldusega.
IV. Karja kiriku võidukaare skulptuurigruppid
Karja kiriku kõige rikkalikuma kujundusega on aga võidukaare skulptuurigruppid. Põhjapoolne kujutab Püha Katariinat legendi ja lõunapoolne Püha Nikolause legendi. Mõlemad skulptuurigruppid on Eesti keskaegses raiddekooris kõige tähelepanuväärsemad näited. Mõlemad on valminud filigraanse meisterlikusega ja justkui “sünnivad õhust”. Mõlematel skulptuurigruppidel on ka uhked gooti stiilis baldahhiinid mis viitavad Jeruusalemma linnale.
IV.A. Püha Katariina grupp
Põhjapoolne skulptuurigrupp kujutab Püha Katariina legendi. Keskel on Püha Katariina figuur. Tavaliste märtrisurma sümboliseerivate ratta ja mõõga atribuutide asemel hoiab ta mantlihõlmaga kaetud käes tugevust sümboliseeriva põiminguga raamatut. Teises käes tal on palmioks (mis on juba varem mainitud kui pühakute võitu märtrisurma kannatuste üle sümbolina).
Grupi heade tegelaste näodel on nn gooti naeratus, mis iseloomustab kõrgkeskajal kõiki häid tegelasi, halvad seevastu teevad jubedaid grimasse. Vaatajale pidi kohe selge olema, kes on hea ja kes halb.
Legendi järgi Katariina Aleksandriast oli noor ja tark kristlik neitsi, tuntud tänu oma tarkusele. Keiser Maxentius tahtis Katariinaga abielluda, kuid tema loobus sellest, öeldes, et ta on juba Kristusega abiellunud. Keiser raevutses ja käskis Katariinat vangistada. Vanglas viibides külastas teda keisri naine Faustina, kes oli kuulnud noore neitsi vaprusest ja tarkusest. Katariina rääkis Faustinale ja tema kaaslastele Kristuse armastusest ning päästest, ning lõpuks võtsid Faustina, Porphyrios ja koos temaga hulk keisri sõdureid vastu ristiusu. Kui keiser sellest teada sai, oli ta raevunud. Ta käskis Katariina piinamiseks kasutada ratast, mille külge olid kinnitatud teravad naelad, kuid imekombel purunes ratas enne, kui see sai Katariinale haiget teha. Keiser, olles lootusetult vihane, käskis hukata nii Katariinat kui ka hiljuti kristlusse pöördunud Faustinat ja Porphyriose tema sõduritega. Legendi järgi kandsid inglid Katariina keha Siinai mäele, kus hiljem rajati Püha Katariina klooster.
Karja kiriku konsoolil on seda legendi lihsaste ikonograafiliste võtmetega hästi üle antud. Püha Katariina kõrval on kaks figuuri: Faustina ja Porphyrios, kelle tagant on inglid kes kroonivad neid märtrikroonidega. Katariinat aga arvatavasti viitavad inglid Siinai mäele, sest tal on kroon juba peas olemas.
Nende peategelaste jalgade all on aga Maxentius, kelle peal istub kurat ja kraabib tema nägu. Jalge alla trambitud paganlik valitseja on keskaegses kunstis sagedast kasutamist leidev motiiv. Valitseja allaandmist rõhutatakse ka žestiga: parema käega hoiab ta kinni vasaku käe randmest, mis emotsionaalses plaanis väljendab abitust, kuid rüütlikultuuris allumist.
Ikonograafiliselt on tehtud ka selget vahet keisrinna ja väepealiku vahel: esimesega on Katariina isiklikus kontaktis, Porphyriosele jääb aga kõrvaltvaataja roll. Porphyrios põlvitab palves Katariinast eemal, kuid Faustina on klammerdunud tema mantlihõlma ja otsekui hõljub õhus.
Katariina kõrgest staatusest Karjas kõneleb asjaolu, et apostlite esipaar on paigutatud tema kõrvale: võtme ja raamatuga Peetrus suunab pilgu koori poole, samas kui mõõgaga Paulus vaatab pikihoone suunas. Arvestades, et Vana-Liivimaa kristianiseerimine toimus peamiselt Maarja lipu all, on mõlema neitsi kultuse segunemine selles kontekstis igati loogiline. Võib-olla just seetõttu on Katariina rinnale asetatud suur viieleheline roosiõis, Maarja sümbol.
IV.B. Püha Nikolause grupp
Võidukaare lõunakülje skulptuurigrupil on kujutatud Püha Nikolaust. Tema figuur on kohe äratuntav: ta on täielikus missaornaadis. Sellel konsoolil on kujutatud muuhulgas ka üks konkreetne Püha Nikolausega seotud legend. Selle legendi järgi Püha Nikolaus aitas salaja kolme vaesunud neidu, kelle isa ei suutnud neile kaasavara anda. Selle puudumine tähendas tollal, et neiud võisid langeda häbisse või isegi müüa end orjusse. Nikolaus, soovides neid aidata, viskas öösiti salaja nende aknasse kolm kuldkotikest – ühe iga neiu jaoks. Tänu sellele said neiud abielluda väärikalt. See lugu on üks paljudest, mis kinnitas Nikolausest kui lahkuse ja heategude sümbolist.
Neid kolme neiu saamegi näha selle skulpruurigrupi ida pool. Esimene naine põlvitab alandlikult, teine hoiab palveks kokku pandud käsi, ja kolmas surub saadud andi tänulikult rinnale. Nende lahtised juuksed ja kaunistatud pärjad rõhutavadki nende neitsilikku puhtust ja süütust.
Nikolause vasakul käel on põlvitav mees, kes hoiab käes laevamudelit. Varasemad uurijad on arvanud, et see kujutab pühakut ise. Tegelikult Nikolaus ei hoia laeva süles, vaid klassikalises ikonograafias on ta laevas, selle kõrval või hõljub üleval. Samuti pole mungakapuutsi kandmine tõenäoline, kuna Nikolaus polnud munk ja sellised rõivad olid keskajal tavalised. Pigem kingib mees pühakule seda laevamudeli votiivina.
Selle skulptuurigrupi lääneküljel on kujutatud teist koondlegendi selle kohta, kuidas Püha Nikolaus kaitses poisse ja noormehi. Täpsemalt on siin kujutatud relvaga meest ja poissi, kelle Püha Nikolaus päästis.
Märkimisväärne on ka nende skulptuurigruppide paiknemine: piiskopi rüüdes Püha Nikolaus viitab Saare-Lääne piiskopile ja tema võimule. Üldiselt kuulub see skulptuurigrupp rohkem kooriruumi ehk kiriku privilegeeritud osa alla. Samal ajal kui näiteks püha Katariina ja apostel Pauluse skulptuurigrupp pöörduvad oma „püha sõnaga“ koguduse poole ja tuletavad meelde kristlikust teest kinnipidamise tähtsust.
V. Pühakute kujud Padise kiriku konsoolidel
Vastandina Karja kirikule, Padise konsoolidel on pühakud (või muud nendele figuuridele omistatud tegelased) kujutatud palju tagasihoidlikum ja lamedam. Võrreldes Karja kirikuga, kus inimfiguurid on täispikkuses, Padises on kujutatud ainult pead.
Kolmel konsoolidel on (pühakute?) pead peaaegu identsed, nende üheks jooneks on näiteks aupaisted (mida Karjas üldse ei ole) ning omapärane kaheks jaotatud habe. Tuulse arvamusel kuuluvad kõik kolm pead Püha Bernardile, kes oli tristerslaste ordu asutaja. See fakt, et kirikus on kolm konsooli tema peaga võiks tähendama, et tegemist on ühe pühaku elulooga. Kuigi kujutatud motiivid ei vasta tegelikkusele või on nad liiga harvad ja vähemolulised Püha Bernardi ikonograafias. Seega peade identifitseerimine jääb lahtiseks.
Padises on pead ka rohkemal määral anonüümsed ja võrsed kui Karjas, kus vastandina mõnikord võib selgelt eristama ka figuuride sugu, staatust ja isegi isiksust.
VI. Kokkuvõtte
Karja kiriku konsoolide ikonograafia on suunatud vähem haritud inimestele, tavarahvale, koguduse liikmetele. Kujutatud lood (nt sosistamise patt) on lähedased ja arusaadavad tavarahvale. Pööratud pikihoone poole Püha Paulus (püha sõna pidaja) on jutlustamise traditsiooni sümbol, ja nii nagu Nikolause gruppi kolm neiud “õpetavad” nad ja “näitavad” oma näitel “õiget teed Jumala juurde”. Karja kiriku ikonograafia on suunatud kõigepealt selle õige tee otsimisele. Samas nende pühakute kõrval me näeme ka rikkaliku looduslike motiividega raiddekoori, mis projetseerides muuhulgas ka kohalike taimeliike aitab teha kirikut ja kristlust aina lähedasem kohalike inimestele. Võiks öelda, et see “kodu looduse kirikusse sissetoomine” pidi teha kahe maailma vahest piiri pehmemaks ja aitama inimestele kiiremini ja paremini integreerida kristlusesse.
Selle vastas aga Padise kiriku konsoolide ikonograafia viitab kõigepealt sellele, et kogu kiriku kujundus oli algusest peale kitsama ringile vaatamiseks planeeritud. Ehk kui Karja kiriku ikonograafia arvestab erinevate inimeste vaimuliku taustadega, siis Padises visuaalne programm arvestab ainult munkadega. Mungad (kes arvatavasti pidid olema keskaja süsteemi järgi automaatselt vaimselt kõrgemal positsioonil kui tavalised inimesed) pidid nende kujutiste peale vaadates mõtlema juba sügavamatest aspektidest. Lõvipaar ja ükssarvik pidid tuletama munkadele meelde sisenemisest võitlusest halba (saatanliku) ja hea (jumaliku) vahel. Koer, ahv ja jänes olid aga sel juhul memento mori rollis.
Mõlemad ikonograafia näited on Eesti keskaja kunsti kontekstis erakordsed ja tähelepanuväärsed. Nad peegeldavad keskaja
mõtteviisi erinevatest vaatenurkadest nii tavainimeste kui ka vaimulikke poolt.
Full version with references is available here.